EESTI ROCK ON SURNUD

Foto: Lochlainn Warren

Hall argihommik. Tallinna Vanalinn. Karget õhku lõikab soiguva hulkuri hääl: “Piitsuta mind, surm!” … ja surm piitsutab teda. Hulkuri kohal kõrgub isehakanud pühak, kes talle lunastust pakub. Tema hääl kaigub näruse kõrvus, kuid ei jõua metallist südameni. Liiga kaua on maailm tema vastu olnud julm. Nõnda kulgeb palagan – vabatahtlikult ahelates hulkur, surm kellel ei ole kunagi kiire (ja paar piitsahoopi loovad igavikku vürtsi) ning tühikargajast pühak. “Eesti rock on surnud,” kõlab kerjuse huulilt pärast paari järjekordset mahlast lööki ning sihitu komberdamine munakiviteel jätkub, sundimatult.

Aga miks? See palagan – miks mitte? Kas Eesti rock on surnud? Mitu rockiklubi meil veel alles on? Mitu neist ei toimi õhinapõhiselt, ärile peale maksmata? Kas rock’n’roll on sinu jaoks kultuur suure algustähega? Kõditab närvi? Siis tere tulemast sinu lähimasse rockiklubisse Tallinnas, Tartus, Narvas või Valgas, Rakveres, Tõrvas, Põlvas või Pärnus. Osta 1 pilet, tee 1 õlu, ütle 1 hea sõna või 666. Juhul kui aeg on sinu jaoks liiga ärev, osta kohaliku bändi plaat või särk, kutsu enda lemmikbänd esinema. Eesti rock on surnud ja see on vaja taas ellu äratada!


Pilt: Lochlainn Warren
Grimm: Kerstin Maipuu
Metseen: Rockiklubi Barbar
Tekst: Madis Velström

Lisa kommentaar

See lehekülg kasutab Akismet'i rämpsposti tõkestamiseks. Uurige, kuidas teie kommentaarandmed töödeldakse.