Svjata Vatra kontsert (foto: MuusikaPlaneet)
15. novembril tähistab tuntud Eesti-Ukraina folkbänd oma kahekümnendat sünnipäeva kontserdiga Hiiu Pubis.
Svjata Vatra on Eesti-Ukraina folkmuusikat mängiv ansambel. Ansambli unikaalne helikeel tugineb suuresti Ukraina trombooni ning ansambli solisti Ruslan Trochynskyi esinejatemperamendil.
Svjata Vatra astub Hiiu Pubis üles kooseisus:
Ruslan Trochynskyi – vokaal, tromboon, vikat
Karl-Heinrich Arro – trummid, löökpillid, vokaal
Erki Reim – kitarr, laul
Ken Einberg – basskitarr
Rute Trochynskyi – viiul, vokaal
Pilet: 20 € / 25 €
Pileteid suursündmusele vahendab Piletitasku.
Jälgi üritust Facebookis.
Eesti-ukraina folkbänd Svjata Vatra tähistab novembris 20. tegutsemisaastat. Ansambli eestvedaja Ruslan Trochynskyi räägib, kuidas kaks kultuuri on tema muusikas kokku kasvanud.
20 aastat ei ole ühegi bändi jaoks tühiasi. Sinu muusikutee algas muidugi juba palju varem, aga ikkagi – mis on 20 aastat Svjata Vatrat käigus hoidnud?
Eelkõige armastus ja kirg eesti ja ukraina kultuuri vastu – sellest uue loomine ja kuulajatega jagamine. Põnev loomeprotsess koos heade muusikutega. Soe tagasiside publikult, mis innustab, annab jõudu. Tunne, et see, mida teeme, läheb inimestele korda, pakub lohutust, rõõmu.
Ukraina ja eesti rahvamuusika tunduvad üsna erinevad. Võib-olla just see ongi hea, sest oled need asjad päris hästi suutnud kokku sulatada. Kuidas see täpsemalt toimub?
Mina toon bändi ukraina lood ja meloodiad ning poisid annavad tagasisidet, mis neid selles kõnetab. Nemad toovad eesti lood ja tihti leiame, et sarnane lugu on olemas mõlemas kultuuris. Siis hakkame kokku panema meloodiaid, ühendama tekste – vahel nii, et samas laulus on osa teksti eesti ja osa ukraina keeles. Neile, kes meid välismaal esimest korda kuulevad, tundub meie muusika ülimalt temperamentne Põhjamaa värk. Seetõttu nimetamegi välismaal esinedes oma stiili viking cossack folk rock’iks. Sest kuskil kaugel maailmanurgas ikka teatakse, kes olid kasakad ja kes viikingid… Sealt juba hakkavad tekkima seosed selle kohta, mida võiks meist oodata.
Sinu tütar Rute on nüüd samuti bändis. Kuidas mõjub see, kui laval kohtuvad eri põlvkonnad?
Tore ja raske ühekorraga. Kõige rohkem on ikkagi positiivset: see on ilus, et muusika on kandunud edasi põlvest põlve – ehe pärimus! Nii ühendame eri põlvkondi. Mind väga rõõmustab, et talle meeldib meiega bändi teha, ja isana olen uhke selle üle. Näiteks tänu Rutele sobime nüüd ka noortefestivalidele mängima. Keeruline on pigem tööprotsessis, kui tuleb välja lülitada isa- ja tütreroll ning luua muusikat nagu kolleegid. Bändikaaslased ka alguses ei teadnud, kuidas Rutesse suhtuda, kas nagu Ruslani tütresse või iseseisvasse solisti. Kõigi rõõmuks on ta end väga selgelt tõestanud kui hea artist. Nii et saame kenasti hakkama.
Me elame väga keerulisel ajal. Kas see muudab muusika olulisemaks või tunned ise, et mida rohkem kõnelevad relvad, seda vähem on muusadel midagi öelda?
Just raskel ajal on muusika eriti oluline: muusika annab võimaluse elada välja emotsioone, tunda kurbust, rõõmu, ühtekuuluvust. Loojana tekivad täiesti uued teemad lugudesse ja väga eriline on tunne, kui esitad värsket lugu ja näed, et oled teemaga pannud täkkesse ehk jõudnud publikuni. Inimlik, vahel ka ausvalus teemakäsitlus, on oluline. Publik hindab seda, kui näitad välja ehedaid tundeid.