Metsatöll (foto: MuusikaPlaneet)
12. septembril astuvad Hiiu Pubi lavale kaks väga erinevat, kuid samas üllatavalt sarnast muusikalist jõudu – legendaarne Metsatöll ja värske Eesti-Rootsi trio HL & The Microsofties. Mõlemad ühendavad pärimusmuusikat tänapäevaste helidega, kuid teevad seda täiesti eri võtmes.
26. tegevusaastat tähistav Metsatöll on Eesti folkmetali üks alustalasid – ansambel, mis tõestas, et raskest muusikast ja rahvapärimusest saab luua midagi ainulaadset ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist. Metsatöllu tee on viinud kodumaistest klubidest suurtele välislavadele, kujundades samal ajal Eesti rockimaastikku.
HL & The Microsofties on üsna uus bänd, kus eestlanna Hanna-Liia Kiipus toob oma viiuliga folkmeloodiaid nüüdisaegsesse elektroonilisse muusikasse, põimides neid kahe rootslase Oskari ja Jonathani tehtava hip-hopi, techno ja house’iga. Kui Metsatöll sündis 1999. aastal kindla missiooni ja visiooniga, siis HL & The Microsofties kirjeldab end pigem kui avastusretke – kollektiivi, mis ehitab oma universumit piirideta ja kartuseta.
Kumbagi kollektiivi ühendab soov katsetada ja proovida ning usk, et muusikal on võime ületada kõik piirid ja muuta maailma.
Markus Teeäär
Kas Metsatöll on ansambel, vaimne seisund või ajamasin mingisse aega, mida päriselt pole olnudki?
Metsatöll on Eesti heviansambel. Ja ma arvan, et kui te meie kontserdile tulete, siis te näete, et see on mingil määral ka vaimne seisund. Aga jah – Metsatöll on ansambel.
Teie muusikas on alati olnud ajalugu – aga kui praegu peaks keegi kirjutama loo teist endast, siis millise aja stiilis või võtmes võiks see olla?
Metsatöll on kasutanud ajalugu inspiratsiooniks küll, aga kui me lähme tänapäeva, siis see on ikka rajult viha täis. Mõned uuemate lugude ponnistused on juba tehtud ja Raivo on võimalikult palju R-tähtedega sõnu juba ritta seadnud, sest tänapäev on ikka päris soosiv pinnas raskemale muusikale.
Kas mäletate või märkasite hetke, mil taipasite, et “okei, nüüd oleme me midagi Eesti kultuuris muutnud”?
Tegelikult ühe unistuse oleme Metsatölluga täitnud. Nii enda kui kõigi jaoks. Nimelt, Metsatölluga alustasime, siis oli meis selline soov, et Eestis oleks ühiskond, kus oleks rockiklubid ja oleks ka rockraadio, mille saakski lihtsalt mängima panna ja kuhu ka bändidel oleks mõtet oma plaate viia, sest seal mängitaks nende muusikat. Ja ma arvan, et mingil määral me andsime selle tekkele üsna tugeva tõuke. Ütleme, kui “Metallioni” saade Raadio 2s oli oluline, aga ainuke ühendav lüli Põhja- ja Lõuna-Eesti rockmuusika vahel, siis praeguseks on kõike väga palju rohkem. Ma muidugi ei tea, kas see on tingitud Metsatöllust. Pigem sellest, et rockiinimest julgesid ka rohkem oma nina välja pista ja öelda, et kurat – teeme ära. Ja nii on. Elagu Eesti!
Kui te peaksite nüüd, 2025. aastal täitsa esimest korda lavale astuma, siis kuidas te end tutvustaksite?
Ma ei tea, kas me aastal 2025 oleksime üldse sellist ansamblit nagu Metsatöll teinud. Võib-olla teeks mingit hoopis mingi teist stiili asja. Ma ei oskagi sellele vastata. Metsatöll tekkis täpselt õigel ajal juhuste ja aegade kokkulangevuse tulemusena. Nii et ma jään selle vastuse võlgu. Ma ei kujuta tõesti ette, et ma praegu sellise ansambli teeks…
Kas tunnete, et Metsatöll on aidanud eestlastel iseennast paremini mõista või isegi oma identiteeti kujundada?
See on nüüd küsimus meie kuulajatele ja meie inimestele, sellepärast, et ega meie ei näe teie pähe, kes te tulete 12. septembril Hiiu Pubisse meie kontserdile. Aga see on niivõrd hea küsimus, et sellega võiks isegi mingi loosimäng olla!
Kas publik on 25 aastaga rohkem muutunud kui teie ise? Mis on nende aastate jooksul kõige enam üllatusi pakkunud?
Kõik muutub. Keel muutub, inimesed muutuvad. Ja meie oleme ka muutunud. Ainus, mis jääb on üks ja ühendav lüli – muusika!
Kui palju on Metsatöllu maailmavaade viimase veerandsajandiga muutunud? Ja kas see maailmavaade on üldse sõnastatav?
Maailmavaadet annab kindlasti sõnadesse panna. See peaks ju meie, muusikute, ülesanne olema. Selle kahekümne viie aastagagi kõik on Metsatöllu puhul muutunud täiskasvanulikumaks. Ma ei ütleks meie kohta “popimaks”, sest meie muusika on läinud pigem tigedamaks, ning täiskasvanulikumaks.
Kus teile rohkem meeldib esineda – suure publiku ees vabas õhus või väikeses kohas, kus teie ja fännide vahel on ainult mõni sentimeeter?
Me oleme nii pikalt eksisteerinud ansambel, et meil kohanemisega probleeme ei ole. Me esineme hea meelega ükskõik millises kohas. Teatud eelistusi muidugi on: kui ilm on ilus ning koht vabas õhus ja looduskaunis, siis kindlasti avaldub Metsatöllu muusika ja energia seal suurepäraselt. Aga seda ei saa ka 100% lõpuni öelda… Meil on nii suur kogemustepagas, et me leiame ka väikeses kohas ja väikesel laval täpselt selle energia üles, mida vaja on. Me teeme ikkagi muusikat tahte pärast ja väike, higine klubikontsert… No – see on täpselt sama äge. Heh, ja kuna nüüd kasutatakse LED-valgusteid, mitte enam mõnusaid rock’n’roll-stiilis bar-valgusteid, siis tihtipeale hakkab vabaõhukontsertitel laval isegi külm. Aga ka see ei häiri meid – meie esineme igal pool, andke ainult ette!
Mis on kõige ootamatum või naljakam reaktsioon, mille olete oma muusikale saanud – Eestis või välismaal?
See on väga keeruline küsimus, mis on naljakaim reaktsioon… Mu meelest ühe korra olime kuskil Kanadas oma esimese Põhja-Ameerika tuuriga. Igatahes ühel kontserdil Vancouveris, Kanadas paluti lava ees ruumi teha. Ja me ei saanud aru, miks, aga see tundus täiesti ajuvaba. Peagi selgus: meie muusika ajal tulid sinna plastmassmõõkadega mõõklema kääbused ja neid oli terve hulk. Aga muidu on nagu ikka. Inimesed tulevad ütlema, kas meeldib või ei meeldi. Aga jah, see Vancouveri asi jäi meelde.
Mida te tahate veel muusikas ära teha?
Jah, me võime olla nüüd juba kakskümmend kuus aastat vana bänd, aga üks kriteerium on meil nagu muusikas veel täitmata: me oleme väga vähe esinenud välismaistel festivalidel.
Me oleme küll tuuritanud Eesti ansambli kohta suht palju, aga see ei ole praegu see, mis meid võlub. Me ootame seda, et tahaks rohkem esineda kuskil välismaa festivalidel. Need on väga üksikud korrad, kui meid üldse kuhugi välismaale festivalidele kutsutakse. See on isegi täiesti ajuvaba, sest kui on tuurile minek, siis kutsutakse meid hea meelega, sest teatakse, et oleme töökad mehed, ei riku õhkkonda, kogemust on, meeskond on mega…
Aga võtaks selle sama asja ette välismaal? Tänavu näiteks oli meil juuni täitsa tühi. Vabalt oleks võinud kuskil Kesk- või Lõuna-Euroopas festivalidel olnud. Tundub, et pärast seda pandeemiat on need jõujooned kuidagi veel valemasse nurka nihkunud… Aga jah, see on meil tegemata.
Kõikvõimalikud singlid, uued plaadid, videod – see on kõik tehtud. Tahaks käia ära kuskil omapärastel suurtel festivalidel. See on meil veel tegemata.
Aga olgu sellega, nagu on. Teie tulge esialgu kõik 12. septembril Hiiu Pubisse, kus me esineme koos väga omapärase kollektiiviga Rootsist. Nemad on folk rap, nii et meiega koos esinejad pole kunagi mingid lihtlabased soojendajad, vaid esinejad, kes oskavad pakkuda midagi omapärast nii meile kui teile, armas publikum. Kohtume!
Hanna-Liia Kiipus
HL & The Microsofties kõlab nagu heas mõttes start-up: kas see bänd on rohkem idee, energia või mõtteviis?
Kindlasti on see natuke kõike kolme. Värske kollektiivina tundub kohati, et oleme alles idee tasandil ja oma olemust kujundamas, kuid me pakatame energiast ning avastame avatud meeltega, mida annab viiuli ja produktsiooniga luua. Meie idee on põimida eri stiile – minu poolt tuleb pärimus ja poiste, Oskari ja Jonathani poolt hip-hop, techno, house, trap, trance jne. Folki on varemgi teiste muusikažanritega kokku sobitatud, kuid meie lähenemine põhineb erinevuste rõhutamisel, mitte ühisosal.
Muusikat luues inspireerime me üksteist palju. Ja on isegi hea, et väga palju pole kuskilt eeskuju võtta, sest nii saame piirideta tegutseda ja nõnda raputada kuulajaskonda. Teie arvasite, et teate neid lugusid – las meie nüüd näitame, mis on neis lisaks tavapärasele veel pinna all peidus.
Aga ma usun, kõige rohkem oleme me mõtteviis, sest sõpradena koos lõunat süües, stuudios lugusid salvestades ja laval esinedes oleme truud oma olemustele ning jagame oma autentset olemust. Muusikat kasutame väljendusviisina ega pelga kastist välja ronida. Ma ütleks, et me ehitame lausa oma kasti või universumit.
Mida tähendab sinu jaoks Eesti pärimusmuusika, kui sa mängid seda Rootsis, elektroonika keskel, ja täiesti uue publikuga? Kas kodutunne tuleb kaasa või äkki see polegi eesmärk?
Kui täiesti aus olla, siis hetkel on meie repertuaaris vaid üksikud Eesti pärimusest pärit lood ja see ongi ilmselt üks meie olemuse eripärasid. Me oleme piirideta ja universaalsed, meie muusikaga saab suhestuda igaüks, olgu ta eestlane, rootslane, prantslane või taiwanlane. Eesti lugusid uude kastmesse panna on muidugi kohati ärev, sest see on mu jaoks ikkagi püha ning vana hea “pärimuspolitsei” mu sees tõstab aeg-ajalt pead. Aga elamine Rootsis on mu olemust vabamaks muutnud ning ma mõistan, et see pole ainult Eesti pärimusmuusika vaid ka minu pärimusmuusika. Seega üritan ma meeles hoida, et see on minu viis oma loomingulisuse väljendamiseks. Meil on Eestis suurepäraseid traditsiooniteadlikke muusikuid palju – las ma natuke möllan!
Kui palju oled sa Metsatölli kuulanud – ja kas nende tee Eesti folkmetali maailmas on mingil moel ka sind inspireerinud?
Metsatöll on võimas! See on suur au, et saame neid soojendada, sest ka nemad on olnud oma muusikaga teerajajad. Olen neid ikka omajagu kuulanud. Raskem muusika mulle üsna meeldib ja metalhead’idest sõpru on mul ka omajagu. Üldiselt fännan ma kõike, mis annab ruumi uudsusele. Nagu ka Microsoftiese puhul: väga paljud mu sõbrad lihtsalt ei tea, kui vinge folkmuss on, aga nüüd jõuab see Oskari ja Jonathani abiga nendeni neile vastuvõetaval kujul. Ja teisalt saan ka folgirahvast üllatada. Kindlasti on Metsatöll eeskuju ja inspiratsioon!
Piletid 12. septembril Hiiu Pubis toimuvale kontserdile on müügil Piletitaskus.