ERKKI MÄGI AVALDAS UUE, POJALE PÜHENDATUD LAULU

Erkki Mägi tegi oma pojale laulu, aga see lugu on igale pojale, igale isale, igale lapsele, igale lapsevanemale.

Erkki kommentaar:

“Johann, mu armas poeg, täna tähistame sinu 5. sünnipäeva! 🎂✨ See on päev, mil ma tunnen erilist uhkust, rõõmu ja tänulikkust, et oled minu poeg. Selle tähtsa päeva puhul tahan jagada natuke lugu sinu sünnist, sinu teekonnast ja kõigest sellest, mis teeb sinust nii imelise ja ainulaadse poisi. ❤️

Sinu sünd: pidid sündima detsembri lõpus, nimi Johann oli sul juba olemas, kuigi ilmavalgust polnud sa näinud. Siinkohal lähevad esivanemate versioonid lahku, aga minul teadaoleva info ja loogiliste “faktidega” kokku viies on see versioon tõelisem: sa pidid sündima detsembri lõpus. Mina tahtsin vanaisa Peetri mälestuseks või austusavalduseks ka vanaisa Peetrile, sest noh, tema sai ka ju vanaisaks, mis sest et postuumselt, aga siiski.

Vanaisa Peeter ehitas (või lasi ehitada) Suure-Jaani poole miljoni eurose maja. See oli (on) siiani üks mõnusamaid häärbereid, kus käinud olen, ilmselgelt mõnusaim, kus elanud olen. Nimelt: maja asub aadressil J. Köleri 13, ehk siis Johann Köleri (meie esimese professionaalse maalikunstniku) tänaval, ja maja numbriks on 13. Olenemata sellest, et sa pidid sündima juba 2019. aasta detsembri lõpus, otsustasid sa “nabanööri venitada” ja sündisid jaanuaris. Sulle oli pandud 13. jaanuariks arstide poolt esilekutsumisega sünnituse aeg, aga sina otsustasid, et sa ei vaja arstlikku sekkumist ning hakkasid juba 13. jaanuari öösel endast märku andma, et sul on emakõhus “elu elatud” ning soovid nüüd “päris maailma tulla”. See juhtus kõik umbes kaks nädalat hiljem, kui arstid sinu sündi ennustasid. See juhtus märgilisel 13. kuupäeval, just nagu vanaisa maja nr 13. Sealt maalt näen sinu ja sinu vanaisa Peetriga erilist sidet, mis sest et sa teda oled näinud mõnel üksikul pildil, tätoveerituna isa seljale ja kuulnud läbi isa suu.

Sündides olid sa juba valmis võitlema: korraks oli arstidel (ok, ämmaemandal) selline pilk ja “vibe“, et midagi on valesti. Mina, nagu ma olen, selliste asjadega õrnahingeline nagu 7-aastane 1. klassi tüdruk, hakkasin muretsema, aga ei – olenemata sellest, et sul oli nabanöör ümber kaela, hoidsid sina oma käsi kaitses paremini kui Mike Tyson. 🥊 Su käed kaitsesid sind ja sinu kaela nabanööri eest: käed kõrvuti rusikas, korrektselt tõstetud lõuakõrgusele nagu poksijal – edasine on juba ime, edasine on juba ajalugu. Super poiss oled! 🌟

Mulle meenuvad veel mõned faktid: sa ei lase kunagi kellelgi öelda, millal on õige aeg midagi teha. Potil hakkasid sa käima päeva pealt ise, ei mingeid juhendamisi, õpetusi – lihtsalt ühel päeval arvasid, et mähkmed on ebavajalikud, ja nii läkski. Samuti tissist loobusid sa päeva pealt nagu vanaisa Peeter suitsetamisest – ei mingit sundi, ei mingeid trikke, tegid siis, kui tundsid, et nüüd on õige aeg, olenemata sellest, mida teised soovisid või soovitasid.

Rääkima hakkasid sa samuti juba 1,5-aastaselt. Imetlen siiani su sõnavara ja diktsiooni. Tõsi, mõni osa sõnavarast on veidi “karvane”, aga siinkohal peavad esivanemad peeglisse vaatama. 😅

Mulle meeldib, et sa oled lihamees ja aed-juurviljamees. 🍗 Sa olid päris pisike, kui hakkasid sööma liha ning muid “täiskasvanute”/ talumehe toite. Tänasel päeval eelistad sa sageli kanaliha või sealiha kommidele, paprikat, kapsast või porgandit küpsisele. Ei ole harvad juhused, kui sa soovid sibulat hapukoorega – jah, tavalist valget sibulat hapukoorega. Mina isiklikult nii radikaalne pole, aga okei, sinu soovid.

Mis mulle veel meenub: jalgrattaga (ilma abiratasteta) hakkasid ka sa päeva pealt sõitma. Lihtsalt lükkasin sulle hoo sisse ja sa sõitsid – sina ja jalgratas, ilma abivahendita. 🚴‍♂️ Kui mina väiksena jalgrattaga sõitma õppisin, siis ma olin umbes 7-aastane ning alguses kukkusin korduvalt. Sina aga sõitsid ilma abikateta 3,5-aastaselt. Isa “poole võrra ees”.

Samuti on tore, et saan sinuga vaadata kasvõi “Aktuaalset kaamerat”. Sageli ütled sa seda ise: “Vaatame uudiseid”, “vaatame Peruud” (õhinapõhised “Peruud”) või mõnda muud reisisaadet. Tore on ka õhtuste unejuttude asemel kuulata Vikerraadiost või Kuku raadiost mõnda päevakajalist saadet või näiteks “Kuula rändajat” saadet. Usun, et kooli minnes võid oma CV saata ning ise oma vanematele koolikaaslastele ühiskonnaõpetuse tunde anda. 😄

Sa oled mulle tore teekaaslane nii jõusaalis, poksitrennis kui jooksuradadel. Usun, et oleme sinuga jooksnud – sina kärus, mina käru taga – juba pool tuhat kilomeetrit kindlasti. Jõusaalides oled sa käinud nii Võhmas, Suure-Jaanis kui Tallinnaski mitmes jõusaalis. Sinuga on tore.

Seda laulu kirjutades tuli mulle korduvalt pisar silma, nutt kurku. Sama “probleem” tekkis ka siis, kui laulu lindistamise jaoks harjutasin. Ei olnud harv juhus, kui pidin salmi pooleli jätma, sest “klomp” tuli kurku. Aga õnneks nüüd on see purgis. 🎶 Palju õnne, poeg! Ma ei ole kindel, kas ma seda laulu kunagi ka avalikult esitada “suudan”. Suudan, aga sellega kaasnevad (õnne)pisarad ja õnnenutt. 😊

Ma olen oma elu jooksul kirjutanud 2 laulu nii kiiresti, ilma “punnitamata” ja väga mõtlemata. Esimene laul oli “Võta rahulikult”, mille ma kirjutasin põhimõtteliselt ühe päevaga järjest, ja tõele au andes on selle laulu sõnad väga head. Tolle aja helisalvestuse kvaliteet ja minu hääl ning flow ei olnud kiita, aga lüürika pärast ma häbenema ei pea. Samuti ka sinu sünnipäevalauluga “5” – ei pidanud ma palju vaeva nägema. Mis tuleb südamest, see ka südamesse läheb, armas poeg.

Anna mulle andeks, poeg, kõik, mida isa on teinud valesti, ja tänan sind, et oled mulle õpetanud nii palju!

Palju õnne, kallis poeg, sinu 5-aastaseks saamise puhul! 🎉 Sa oled tubli, nutikas ja arukas poiss. Sinus on potentsiaali, ambitsiooni ja motivatsiooni – sa veel teed suuri tegusid! 🌟”

👉 Kuulake ja jagage laulu , soovime koos Johannile õnne!🎧