KAAREL (foto: Silver Tõnisson)
18. veebruaril tuleb 2018. aastal “Eesti otsib superstaari” saatest laiemale avalikkusele tuntuks saanud Kaarel Orumägi esimest korda välja sooloartistina KAAREL. Orumägi on aastate jooksul olnud tegev nii taustalauljana paljudele artistidele, juhtinud kümme aastat Eesti Noorte Muusikaliteatrit, toonud lavastaja ja heliloojana lavale kümneid muusikale ning osalenud telesaadetes ja sarjades.
KAAREL kommenteeris:
“2023. aasta jaanuaris algas minu elus suuremat sorti allakäik. Olin selleks hetkeks juba kümme aastat teinud ja loonud pigem kellelegi teisele ning tundsin iga päevaga aina enam, et kui see kohe ei muutu, siis kaotan end lõplikult. Samuti vaatas mulle kaalult vastu minu elu kõige suurem number mis viis mind arvamuseni, et ehk ongi minu saatus jääda pigem kardinate taha ning ise pildile mitte ilmuda. Samal ajal teadsin, et tegelikult olen oma natuurilt ju siiski artist mitte ainult laulukirjutaja, lavastaja ja keegi, kes vaid teistele kõike seda pakub, kus ka ise olla sooviks. Palju andis kogu olukorrale juurde ka ligi kuus aastat kestnud suhte purunemine ning pidev kahe kõrva vahel karjuv üksindustunne. Sammud viisid ka alkoholini tihemini kui tarvis. Krahh oli silmaga mõõdetav. Muutusin ebameeldivaks ja proovisin oma ebakindlust varjata küllaltki toimiva fassaadiga. Olen ju siiski näitleja ning suutsin seda veenvalt manada. Teised said juba aru, et midagi on valesti, aga minu jaoks oli sellel hetkel veel kõik korras. Kuniks…
Suve keskel lebasin hommikul ärgates oma sõbranna voodi kõrval tugevas peojärgses “deliiriumis”, vaatasin lakke ja soovisin vaid seda, et pea pool aastat kestnud õudus võimalikult kiirelt lõppeks. Otsustasin, et teen kannapöörde ja võtan elus uue sihi. Enne kui ohata jõudsin oli kõik pöördunud. Klaarisin vana suhte, sain meili kus kinnitati minu roll Vanemuise teatris, leppisin ära sõpradega, kellega olin suhted suutnud rikkuda ja leidsin uue kalli inimese. Seda kõike ühe päevaga. Kõik sai hetkega korda ning minu elu muutus totaalselt. Uus loominguline hingamine, hingerahu, lootus, usk ja armastus. Samuti kirjutasin samal ajal uut muusikali ning tundsin, et olen jälle mina ise.
Augustikuus esietendus Eesti Noorte Muusikaliteatris minu järjekorras 12. muusikal “MARCELLA”. Eufooriale kogu suuruse ja võimsuse juures tõmbas vee peale usaldusväärse inimese oskamatus ning kahjuks pidin tegema septembri alguses kurva otsuse oma elutöö ukse sulgeda. Kümme aastat tegutsenud Eesti Noorte Muusikaliteater lõpetas tegevuse ja jäi ilusaks leheküljeks minu ajalooraamatus. Õnneks oli mulle toeks minu elukaaslane, kes aitas mul sellest keerulisest ajast üle saada.
13. detsembril, minu 28. sünnipäeval tõmbas kogu minu usaldusele ja usule headusesse, mis veel alles oli jäänud, kriipsu peale too sama elukaaslane, kes teadlikult ja kaine pea ning mõistusega otsustas selle öö vastu võtta kellegi teisega. 24. detsembri varahommikul lõpetas meie kooselu ning 1. jaanuari varahommikul kolis meie ühisest kodust välja. Siiani kõlab see minu jaoks nagu mingi eriti kliššeelik stsenaarium, aga siit ka õppetund. Päris elu on tihtilugu veidram, ootamatum ja šokeerivam kui ükskõik mis lavastus, film või raamat.
1. jaanuari hommikuks olin samas kohas või isegi sügavamal augus kui suve keskel, enne kõiki paremuse poole liikuvaid muutusi. Siis sai mu peas kõik selgeks. Olin muusikali “MARCELLA” põhiloo sõnad kirjutanud järgmiselt: “Vist ongi nii, usaldades haiget rohkem saad. Vist ongi nii, lootus see on nõrkus enne kaotust. Enda jaoks kõik vaid teed!” Tõepoolest. Olin selle ajaga end veel rohkem kaotanud ning mõistsin siis, et nüüd on minu aeg. Minu aeg teha seda mida mina tahan, olla selline nagu mina tahan, suhelda nende kellega mina tahan, leppida olukorraga, et mina olen selline nagu ma olen ja minna edasi iseendana nii nagu see peabki olema. See kõik võib kõlada egoistlikult, kuid tegelikult algabki kõik ju sinust endast. Kes ennast ei armasta, ei suuda armastust ka teistele jagada. Nüüd olen valmis! Nüüd olen KAAREL”.
Orumägi planeerib järgmise aasta jooksul igal kuul anda välja uue singli ning tegeleda tugevalt vaimsele tervisele ning füüsilisele heaolule tähelepanu pööramisega.
“Elame keerulisel ajal ja vajame oma ellu motivaatoreid! Minul neid pikalt ei olnud, kuid kui ühel hetkel tekkisid, siis oli enese kokkuvõtmine oluliselt kergem. Ligi 6 aastat võtsin hoogu, et kaalu langetada. Siiski vaatas peeglist vastu see sama 130 kg kaaluv tegelane. Enda peas mõtlesin, et tegelikult pole ju asi veel nii hull. Piisas vaid arsti sõnadest ja rollist, et pooleteise aastaga alla võtta ligi 40 kg. Minu motivaatorid ei pruugi olla kellegi teise omadega isegi mitte ligilähedased, aga ometi peaks iga inimene proovima neid leida just enda ümbert ja seest. Samuti on lood vaimse tervisega. Ega ei pea juba täiesti sassis olema, et abi otsida ja kellelegi usaldusväärsele oma muredest ja segadustest rääkida. Ennetav tegutsemine on samuti väga oluline! Mina seda ei teinud, kuid usun, et ka teiste vigadest saab enda jaoks palju õppida!”