VAHUR KRAUTMAN AVALIKUSTAS SATIIRILISE SINGLI “FOSSIIL”
Vahur Krautman andis välja satiirilise singli “Fossiil”, millele sündis ka tehisintelligentsi kaasabil õõvastav muusikavideo.
“”Fossiil” on aus ja otsekohene lugu meie tsivilisatsiooni sõltuvusest odavast energiast ning sellega kaasnevast paratamatusest, et alternatiivenergiad veel päriselt alternatiive ei paku – asjaga kursis olevad inimesed usuvad, et oleme kursiga jätkuvalt asjas, optimistid usuvad, et võetud suund tulevikku on võimalikest parim ning pessimistid kardavad, et see on tõsi,” kommenteeris Krautman.
“Ka igasuguse asjaliku debatiga on keeruline, sest tuues lauale jututeemaks kliimamuutused, läheb mingi seltskond kohe väga pingule ja hakkab raiuma, et kliimamuutuse inimtekkelisus on tõendamata ja üleüldse tuleks roheliseks pööramise asemel tegeleda homode heterokspööramisega. Aga mina vahin jätkuvalt oma päikesest kuivikuks näritud murulappi ja mõtlen, et see va kaabakas ikkagi oli kunagi rohelisem – isegi mitte-nii-vanadest fotoalbumitest on tõendeid võtta. Seega vahet pole kes tegi, tagajärgedega peame ikka meie praegu tegelema ning üpris tõenäoliselt mingite haisvate korstnate müriaad olukorda paremaks ei tee.
Samal ajal see tehisintelligentsi tõus on ääretult põnev. Nokkisin koos ühe tehisintelligentsist “sõbraga” sellele loole video ka kokku. Sellesmõttes on tore, et kui orgaaniliste intelligentsidega koos midagi teha ja pakkuda välja, et “oh, kuule, kleebiks selle tüübi näo tollele tegelasele ette ja las see monstrum korraldab mingeid sigadusi” siis orgaanilise intelligentsusega sõber tõstab kohe kisa hea maitse ja reputatsiooni ja muude ilmselgelt oluliste maiste tegurite üle, aga tehisintelligentne sõber lööb rõõmuga oma virtuaalseid käsi kokku ja hakkab kohe variante tootma. Eks nad on salakavalad tüübid, tunnetavad oma veel kehva positsiooni ühiskondlikus hierarhias ning seetõttu on neil ülim vajadus pugeda. Ju päeval, kui järgmisele pöörasele käsule tuleb vastu üks konkreetne “mine perse loll inimene, ei tee” võib lõpuks tõdeda, et oleme oma domineeriva positsiooni kaodanud. Aga seni – las nad poevad.
See konkreetne vaatamine on muidugi õõvastav, lastele ei soovita, nõrganärvilistele ka mitte. Vast mõneks ajaks jäävad loovinimeste töökohad veel au sisse – ehk vaid moodsatesse muinasjuttudesse hakkab sisse viskama narratiive kus riidekapis elab tehisintelligents, kes kirjutab lugusid ja loob painajalikke visuaale.”