Foto: internet
Täna, 1. oktoobril tähistatakse rahvusvahelist muusikapäeva, mille kontserdiprogramm kutsub märkama muusika rolli ja olulisust meie igapäevaelus. Kuigi muusika on paljude jaoks iseenesestmõistetav kaaslane mistahes olukordades, ei mõelda tihtipeale sellele, kuidas muusika nendeni jõuab. Seega tasub tänasel muusikapäeval tähelepanu pöörata pisut tõsisemale teemale – muusikatööstuse köögipoolele, mida aitab avada Eesti Autorite Ühingu juhatuse liige, Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia külalisõppejõud, intellektuaalomandi ning iseäranis autoriõiguse alase teadlikkuse tõstmise projektijuht ning kodumaise muusikaidu Fairmus advisor Virgo Sillamaa.
Virgo Sillamaa sõnul on muusikatööstuse köögipool keeruline ja mitmetahuline. “Kui muusika tarbijatele ehk tavakuulajatele võib jääda mulje, et kuulatav artist või muusik ongi peamine kasusaaja, siis tegelikkuses see nii lihtne pole. Tihtipeale on looming väga paljude osapoolte koordineeritud koostöö vili. Looming käib aga väga tihedalt käsikäes õigusega. Muusikaõiguste teema on ülimalt komplitseeritud ja sageli saavad need keerukused loovisikutele selgeks alles siis, kui lepingud on allkirjastatud,“ räägib Sillamaa.
“Väga lihtsustatult võib öelda, et Eesti õigusruumis saame rääkida autoriõigusest ning autoriõigusega kaasnevatest õigustest. Kui autoriõigus tekib autorile teose loomisega ja annab õiguse otsustada oma loometöö tulemuse kasutamise üle, siis autoriõigusega kaasnevad õigused rakenduvad teistele osapooltele, kes panustavad loomingu kuuldavaks ja nähtavaks tegemisse,“ selgitab Sillamaa. Autoriõigusega kaasnevate õiguste omajateks on näiteks esitajad, fonogrammitootjad ja ringhäälinguorganisatsioonid. Mõningate kasutusviiside puhul teostavad autorite, esitajate ja fonogrammitootjate õigusi nn kollektiivse esindamise organisatsioonid nagu näiteks Eesti Autorite Ühing või Eesti Fonogrammitootjate Ühing.
Võib tekkida küsimus, miks on oluline seda kõike teada? Vastus on lihtne – raha teenivad õiguste omajad. Seega tulles tagasi laialt levinud arusaama juurde, et artist on peamine kasusaaja, siis tegelikkuses ei pruugi artist olla ühegi õiguse omaja ning tegelik peamine kasusaaja on hoopis muu osapool, näiteks mõni plaadifirma, kes on fonogrammitootja. Muidugi oleks siinkohal lihtne soovitada muusikutel hakata ise fonogramme tootma ja välja andma, kuid see protsess võib olla väga kulukas.
“On muusikuid ja kollektiive, kes teevad seda väga edukalt, näiteks Vaiko Eplik või Trad.Attack!, ja hoiavad seega oma õigused enda lähedal. Samas, paljusid tuntud ja ka vähemtuntud, ent perspektiivikaid artiste esindavad suured major label’id, kellel on kogemust, turundusjõudu ja võimekust nende muusikat välja anda ja levitada. Plaadifirmad võivad aidata tugevdada artisti brändi, võttes seejuures riskid olulisel määral enda kanda. Kui plaadifirma on korralikult investeerinud ning riskid ära tasuvad, läheb lõviosa tuludest samuti plaadifirmale ning artistile jääb väiksem osa,“ selgitab Sillamaa.
Sillamaa lisab, et lepingud major label’itega on väga erinevad, mistõttu on ka raske hinnata, kuidas muusikutele on tegelikult kasulikum – kas anda ise fonogramm välja, seda levitada ja teha turundust või jätta see plaadifirma kogenud professionaalide hoolde. “Kui artist suudab enda brändi üles ehitada nii, et hoiab kõik õigused enda käes, on see pikas vaates kindlasti kasulikum, kuid teekond on raske ja hõlmab mitmeid riske,” räägib Sillamaa.
Raha jagamine digiplatvormidel
Digiplatvormidel käib autoriõiguste teostamine läbi kollektiivse esindamise organisatsiooni ehk mingi osa teenitud tulust läheb autoritele läbi Eesti Autorite Ühingu, kuid suurema osa tulust saab fonogrammitootja, kes võib olla nii eraisik kui juriidiline isik. Siinkohal tuleb aga rääkida digiplatvormide tulujaotusmudelist laiemalt, sest on levinud valearusaam, et kasutaja makstud kuutasu läheb jaotamisele ainult nende artistide vahel, keda ta kuulab. Tegelikkus on aga hoopis teine.
“Väga lihtsustatult võib öelda, et valdav enamus läänemaailma muusikaplatvormidest, nagu Spotify ja Apple Music, kasutavad pro rata mudelil põhinevat tulujaotussüsteemi. Mida see tähendab? Toon väga lihtsa näite: kasutaja maksab pro rata mudelil põhineval platvormil 7 eurot kuutasu ning kuulab ühe kuu jooksul kümme korda Mari Kalkuni lugu. Samal ajal kuulab keegi teine Justin Bieberi lugu 90 korda kuus, makstes selle eest samuti 7 eurot. Pro rata tulujaotussüsteemi puhul võetakse aluseks kuulamiskorrad ühe kuu jooksul ehk kõikide kasutajate käest laekunud kuutasu võetakse ühte potti ning jaotatakse võrdselt kõigi kuulamiste peale ära. Mis on tulemus meie näite puhul? Üks kuulaja maksis seitse eurot ja teine maksis sama palju ehk kokku 14 eurot, aga kuna üks kuulaja kuulas Mari Kalkuni lugu vaid 10 korda ning teine Justin Bieberi lugu 90 korda, saab Mari (plaadifirma) 10% ning Justin Bieberi tiim 90% kogutulust,“ selgitab Sillamaa. Seega ühe kasutaja tasust läheb sisuliselt 80% Justin Bieberile ka siis, kui kasutaja teda kordagi ei kuulanud. See tähendab, et Eestis võib ka kõige populaarsem artist saada kui tahes palju kuulamisi, aga mõne välisartisti miljard kuulamist ja Ladina-Ameerika 150 miljonit kuulajat tõmbavad selle igal juhul ära.
Selline tulujaotussüsteem on tekitanud muusikute seas üha rohkem nurinat, mistõttu on hakatud pakkuma lahendusi, mis põhinevad teisel, kasutajakesksel tulujaotusmudelil. Kasutajakeskse tulujaotusmudeli puhul jaotub tasu proportsionaalselt nende muusikute vahel, keda kasutaja kuulas ühes kuus. Seega, kui artist suudab koondada oma fännibaasi ennast hästi palju kuulama, siis on selle mõju palju suurem. Hiljuti tuli sarnase mudeliga välja SoundCloud, nimetades seda fan-powered royalties mudeliks, kuid ei rakenda seda 100-protsendiliselt. Küll aga kasutab sellist – ja tõesti ainult sellist – tulujaotussüsteemi kodumaine muusikaplatvorm Fairmus. Kasutajakeskse mudeli puhul muutub artisti jaoks väga oluseks tema päris kuulajaskond ja nende päris kuulamised, seevastu pro rata mudelil on artistil endal vähe mõjujõudu, kuna konkureerib globaalsete artistide ja kuulajaskonnaga. Väikeses riigis ja väikesel turul on pro rata süsteemi puhul enamus artistidel väga keeruline olulist tulemust ja mõju saavutada ükskõik kui palju ta ka ei pingutaks. Kasutajakeskse tulujaotusmudeli puhul on aga reaalne mõju, kui artist kaasab kohalikul turul oma fänne. “Näiteks, kui Mari Kalkun suudab tuua oma tuhat fänni Fairmusi platvormile ja need tuhat fänni kuulavad suure osa oma ajast ainult tema muusikat, siis Mari Kalkun saabki endale suure osa tasust, mida tema fännid maksavad,“ selgitab Sillamaa.
On ilmne, et inimene, kes muusikatööstuse köögipoolega pole kursis, ei mõtle sellele, kuidas tulu jaotatakse. Samas, kui kuulaja nagunii tasub muusika kuulamise eest mingi sümboolse tasu – sest olgem ausad, digiplatvormide tasu on võrreldes füüsilise plaadi ostmisega väga väike – võiks ta ka nii palju hoolida, et see tasu jaotuks õiglaselt nende artistide vahel, keda ta kuulab.
Muusikarakendused, mis täiendavad teineteist
Muusikarakendustest rääkides on tekkinud paradigma, et kui kasutaja juba ühe rakenduse eest tasub, siis teist, alternatiivset või mõnes mõttes ka konkureerivat platvormi pole mõtet kasutada. “Filmimaailmas on normaalsus, et inimene kasutab erinevaid teenusepakkujaid nagu Netflix, Amazon Prime või Disney+. Need rakendused täiendavad teineteist ja on täiesti okei maksta nende kõigi eest eraldi ka kuutasu. Sama võiks olla ka muusikamaailmas: kasutaja kuulab unikaalset sisu näiteks Fairmusist, kuid seal kõrval on olemas ka Spotify või Apple Music,“ räägib Sillamaa.
See tähendab, et alternatiivsete platvormide eesmärk ei peaks olema Spotify või Apple Music-u asendamine. Näiteks Fairmus keskendub hästi palju kogukonnale ja aktiivsemale suhtlusele kuulajate ja artisti vahel ning pakub muusikalist gurmaanlust. See ehk loob Spotify kõrvale lisavõimaluse ja lisaväärtuse. Unikaalne sisu muusikas pole olnud teema, kuid Fairmus teeb midagi muud, tuues lauale unikaalse sisu ja kasutajakeskse tulujaotussüsteemi.
Mis oleks, kui muudaks paradigmat ja kasutaks ka muusikamaailmas erinevaid platvorme, mõeldes rohkem kohalike muusikute, nende loomingu ja selgema tasujaotussüsteemi peale.