MUUSIK TUULIKKI BARTOSIKI 6 SOOVITUST, MIDA ERIOLUKORRAS TEHA

Foto: Krõõt Tarkmeel

Eesti akordionist Tuulikki Bartosik jagab soovitusi, kuidas tema äkki sülle kukkunud kodust aega kasutab. Maailma olulisima maailmamuusika ajakirja Songlines aprilli numbri kümne muusikavaliku sekka jõudnud Tuulikki Bartosik oleks aprillis ja mais olnud keset ulatuslikku Saksamaa kontserdituuri, kuid praegu saab hoopis uue loomingu ja inspiratsiooni ammutamisega tegeleda. Tema viimane album “Torm veeklaasis” sobib kuulamiseks paljudele ka just tema enda soovitatud tegevuste juurde. Loe Tuulikki Bartosiki soovitusi siit.

1. Meditatsioon

Mediteerima ei pea mingite kindlate reeglite järgi, seda saab teha mõnest sekundist mitme tunnini, sellele võib läheneda loominguliselt ja vastavalt oma vajadustele. Ise harrastan seda nii sise- kui ka välistingimustes, toas meditatsioonipadjal istudes või metsas mõnel kännul tasakaalu leides viiest minutist ligi tunniste sessioonideni. Hoiab meele selge ja pakub mõtlemisest väsinud ajule puhkust. Toetab loovat mõtlemist, sest vahest ongi tarvis hetki kui aju on teadlikus puhkeolekus. Hiljem lippavad mõtted jälle sujuvalt ja tuleb uusi põnevaid ideid.

2. Liikumine vabas looduses/värskes õhus

Ilma pikkade jalutuskäikudeta metsas ja rannaääres ning looduslike jooksuradade väisamiseta ei suudaks ma kaua vastu pidada. On loovaid hetki, kui suudan pikemalt töötoas kas arvuti või pilli taga istuda, aga ühel hetkel hakkavad ikka nagu rahutud sipelgad kehas võimust võtma ja pean saama kuhugi edasi liikuda. Sel juhul on jalutuskäik või jooksuring hoolimata kellaajast parimad lahendused. Tihti harrastan ka jõuharjutusi ja joogat ning oma viimase aja uut lemmikut jaapani võitluskunsti kendot vabas õhus.

3. Regulaarse päevarütmi järgimine

Kuni eriolukorra kehtestamiseni elasin tavapärast reisiva muusiku elu, mis tähendas pidevalt muutuvat päevarütmi, erinevate ajavöönditega kohanemist ning õhtuseid kontserte. Nüüd kui kuhugi minna pole võimalik ja kontserdid on kolinud internetti, siis on keha leidnud taas loomuliku päevarütmi ja mul on kohati tunne nagu oleksin tagasi lapsepõlves, kui reisimist oli minimaalselt ja päevad ning isegi aastad olid rütmilt sarnased. Sellest ajast mäletan veel igatsust näha ja kogeda suurt enda eluorbiidist kaugel olevat maailma. Nüüd kui olen üle poole elust maailmas ringi reisinud ja muusikat mänginud, hulgaliselt põnevaid inimesi kohanud ja oma sisemist elamustepanka hoolega täiendanud, on selline rahulikum periood päris mõnus ja sellist igatsust enam ei teki. Pigem tekib rahulolu tehtud töö ja elatud aastate üle ja ootusärevus selle üle, mis veel võib ees olla.

4. Meelepärase tegevuse harrastamine

Mulle on alati meeldinud teha erinevat käsitööd, toimetada aias ja harrastada sporti, tegeleda keha ning meele tasakaalus hoidmisega. Nüüd eriolukorra ajal avaneb mul selleks veelgi rohkem võimalusi ja ühel kohal paigal püsimine võimaldab nii kehal kui meelel puhata ning see tingib loovuse uue ärkamise.

5. Raamatute lugemine

Pean tunnistama et olen raamatusõltlane, loen mitmes erinevas keeles nii ilukirjandust kui ka erinevat erialast kirjandust, ajakirju ja ajalehti nii paberkandjal kui ka digitaalselt. Kodus on alati ütlemist kui raamatute hulk üle pea kasvab, et kes millised raamatud nüüd taaskasutusse edasi andma peaks. Tegelikult on terve meie neljaliikmeline pere raamatusõltlaste staatuses. Teinekord unustan ennast lugema ka laste- ja noorteraamatuid. Olen lapsest peale olnud suur lugeja, lemmiksari oli ja on ikka veel “Seiklusjutte maalt ja merelt”. Lugemine viib reisima, see on väga hea moodus ennast hetkeks kõigest välja lülitada, ülemõtlemist pidurdada ja ajule loomingulist puhkust anda. Mu viimase aja lemmikraamatud on psühholoogia vallast, mind köidab inimeste käitumine ja üksteisega suhtlemise kunst ning neuroloogiliste eripärade maailm. Uus lemmikajakiri on briti “The Simple Things”, kus ärgitatakse elama just sellist rahulikku elu mida eriolukord meile pakub, keskenduma elu väikestele detailidele ning hindama mitme sugupõlve kaudu edasi kandunud teadmisi ja tegemisi.

6. Niisama olemine ja mõtlemine

Reisidel on selline niisama olemine ja mõtlemine olnud võimalik pikematel lennu-, auto-, rongi- ja bussireisidel. Mulle meeldib väga rongiga sõita, Jaapanis ja Suurbritannias olen palju risti ja rästi rööbastel reisinud. Aknast vaatad mööduvat maastikku, mõtled omi mõtteid, jood teed, kood või loed midagi ja olek on hea. Kõige tagatipuks jõuad veel ühest punktist teise ka. Nüüd kui sellist reisimist enam ei toimu, harjutan ennast niisama olema ja mõtlema kas aias või terrassil istudes. See on olnud päris suur väljakutse, sest varasemalt on kodune elu pakkunud pigem argipäevastressi ja hulgaliselt perega seotud toiminguid. Teatavasti on harjumusi raske muuta ja seepärast on olnud väljakutse leida selliseid rahulikke hetki kodustes oludes, aga see on õnnestunud ja pakub pea samasugust rahu nagu varasemalt rongireisidel kogetu. Olen hakanud märkama rohkem seda, mis on minu ümber ja teadlikumalt ka oma perega suhtlema. Äkki on sellise asja jaoks ka igapäevaelus aega.

Kuula Tuulikki Bartosiki albumit “Torm veeklaasis” Spotifys:

Lisa kommentaar

See lehekülg kasutab Akismet'i rämpsposti tõkestamiseks. Uurige, kuidas teie kommentaarandmed töödeldakse.